Viimaste aastakümnete rahvaarvu tõus, linnade laienemine, energiavajaduse ja tootmismahtude suurenemine ning majanduskasv on tulnud suuresti looduskeskkonna arvelt. IPBESi viimase raporti (2019) andmetel on inimtegevus halvendanud ligikaudu 75% maismaa, 66% ookeanide ja 85% magevete kvaliteedist. Ometi me kõik sõltume loodusest ühel või teisel moel.

Mis teenuseid/hüvesid loodus meile pakub?

Selleks, et looduskeskkonna olulisust meie jaoks hoomatavamaks teha, räägitakse sageli ökosüsteemiteenustest ehk looduse hüvedest. Lihtsustatult kirjeldab ökosüsteemiteenus looduse seda osa, mis on meile hädavajalik või muul moel aitab meid. Ökosüsteemiteenused jagatakse nelja kategooriasse: varustavad, reguleerivad, toetavad ja kultuurilised teenused.

• Varustavad teenused (provisioning) on need ressursid, mida inimene otse tarbib - puit, toit, vesi jne.
• Reguleerivate teenuste
  
  (regulating) alla kuuluvad näiteks tolmeldamine, süsiniku sidumine, õhukvaliteedi parandamine.
• Toetavate teenused (supporting) hulka kuuluvad protsessid ilma milleta muutuks elu võimatuks – näiteks aineringe, fotosüntees, mullateke ja elurikkus.
• Viimaseks ehk neljandaks kategooriaks on kultuurilised teenused (cultural) - näiteks loodusharidus, rekreatsioonivõimaluste ja loodusturismi võimaluste pakkumine või inspiratsiooniallikaks olemine.

Osad looduse poolt pakutavad hüved on täiesti asendamatud ja nende hävimisel ei ole neid enam võimalik taastada. Seetõttu on äärmiselt oluline tegutseda praegu, et looduskeskkonna edasine halvenemine pöörata ümber looduskeskkonna parenemise poole. 

Mis on elurikkus?

Elurikkus on võtmetähtsusega tegur looduses. Looduskeskkond koosneb kahest osast: abiootilisest ehk mitte-elusast (kliima, maastik, füüsiline keskkond) ning biootilisest ehk elusast). Elurikkus kirjeldab looduse elavat osa ning sellel on mitu tasandit. Näiteks võib see viidata liigilisele mitmekesisusele või hoopis geneetilisele mitmekesisusele liigisiseselt. Lisaks sellele võib elurikkuse mõiste kirjeldada ka taksonoomilist (nt erinevate organismirühmade esindatus) kui ka funktsionaalset mitmekesisust (nt koosluses on esindatud nii putuktolmeldatavad õitsevad taimed kui ka tuultolmlejad kõrrelised).

Tihtipeale räägitakse kasust, mida MEIE võime elurikkuselt saada, aga selle kõrval unustatakse ära elurikkuse iseväärtus. See, et mõni liik on pikas evolutsiooni kadalipus jõudnud välja tänasesse päeva, on väärtus omaette. Igal liigil on looduses oma roll. Sõltumata sellest, mis tasandil elurikkusest me räägime, on selge - mida rohkem elurikkust, seda uhkem!

Kas elurikkus on majanduslikult ühiskonnale kasulik?

Maailma majandusfoorumi (2020) hinnang toob välja, et enam kui pool maailma SKP-st sõltub mõõdukal või suurel määral bioloogilisest mitmekesisusest ja ökosüsteemi teenustest. Iga dollar, mis on investeeritud looduskeskkonna hoidmisesse või taastamisse, toob vähemalt kolmekordset majanduslikku kasu. Nii on ÜRO käesoleval ökosüsteemide taastamise kümnendil hinnanud.
 
(jätkub pärast näidet)

 
Ka Euroopa Liidu roheleppe all on mitu strateegiat, mis otseselt või kaudselt on suunatud elurikkuse säilitamisele. See näitab, et ka Euroopa Liidu tasandil on elurikkusega seotud teemad koos kliimamuutustega esiplaanil. On hinnatud, et 37% kõige kuluefektiivsematest tegevustest kliimamuutuste vastu võitlemisel peituvad justnimelt looduslikult ökosüsteemide poolt pakutavates lahendustes.

Statistikaamet on 2019. aastal hinnanud Eesti ökosüsteemiteenuste väärtuseks 758 miljonit eurot. Hinnangus polnud aga kaetud kõiki võimalikke ökosüsteemide poolt pakutavaid teenuseid, nagu näiteks läbi käinud veepuhastamisteenust või aineringete teenust, mistõttu reaalne väärtus on oluliselt suurem.